Filmikunst

Filmikunst

Filmikunsti sünniajaks võib pidada 1895. aasta detsembrikuud, kui vennad Lumiere’id näitasid ühes Pariisi kohvikus esimest korda maailmas liikuvaid pilte. Vaatajad oli hämmastunud sellest, et järsku hakkas fotol veovankrit vedav hobune liikuma vaatajate poole, tema järel teised ka veokid. Nende silme eest möödusid järgemööda müür, mis langes lammutajate kirkahoopide all, jaama saabuv rong, suppi sööv beebi jm. Publik on võidetud-võlutud neist “liikuvatest piltidest”, mis “haarasid elavat elu”.

Esimene kuulus filmitegija ja näitleja oli inglise koomik Charles Chaplin (1889 - 1977). Eelkõige hinnatakse teda kui väga head tummfilmi režissööri ja näitlejat, kes jätkas edukalt oma tööd ka helifilmi ajastul. Tuntumaid Chaplini filme: «Kullapalavik» (1925), «Suurlinna tuled» (1931), «Moodsad ajad» (1936) ja «Suur diktaator» (1940). Esimesed helifilmid toodeti Ameerikas 20-aastate lõpus ning värvifilmid 30-aastatel.

Esimene eesti kinoteater, kuhu osteti helifilmi näitamiseks vajaminev aparatuur, oli Tallinna "Gloria Palace", praegune Vene Draamateater. Esimene kodumaine heliga mängufilm, ühtlasi ka muusikafilm, oli "Päikese lapsed" (1932), lavastaja ja operaator Theodor Luts. Film helindati Soomes.

Filmiliigid:

Mängufilmid – seiklusfilmid, vesternid, gangsterfilmid, detektiivfilmid, õudusfilmid, ulmefilmid, muinasjutufilmid, ajaloolised filmid, armastusfilmid, naljafilmid, muusikafilmid jm

Multifilmid – anima- (joonis-) ja nukufilmid.

Tõsielu- ehk dokumentaalfilmid – jäädvustatakse näiteks ajaloo- ja spordisündmusi, reise, loodust, teadusnähtusi.